Heart Wants What It Wants

Lõpuks ometi on esimese detsembri nädala lõpp. Mis ma oskan öelda? Kõige põhjus on see, et ma ei suuda oma töös ja endas tasakaalu leida. Kuna laps on majas nr1 ja aamen, siis ühtlasi tunnen end vahepeal siin kui....masin, mitte pereliige. Ja nüüd tuli lisaks ühele uuringule veel üks uuring juurde ja ma olen jummele läbi omadega. Ma ei tunne, et saan Ameerikat nautida. Ma tunnen et ma elan selleks, et nelja seina vahel üksi kellegi last hoida. Host ema ei tea üldse viimasel ajal kellastki midagi. Ütleb et tuleb koju kell viis...aga 18:15 jõuab. Ega jah...peale seda käib väljas jalutamas ära ja voodisse minek..rohkem lihtsalt ei jõua. 

Mõnele inimesele meeldib majas olla, aga ma pole siiamaani sellega harjunud ja kõike seda puhtalt sellepärast et äkki auto ajab lapse alla?!?-no andke asu. Vahetult enne kui laps oli kohmakas kõndima hakates tahtsid nad kogu maja põrandad katta spetsiaalsete pehmete mattidega..what the fuck nagu :D eäõhhh ei saa kommenteerida see pole minu elu. Saatsin oma koolis käidud tundide kinnituse täna agentuurile ja paaril viimasel päeval olen tohutult mõelnud, et tahaks Los Angelesse minna ja seal veidi elada Au Pairina. Eks näha ole mis selle ideega saab, kuigi suure tõenäosusega tulen ikkagi veebruaris koju. 

Jõhvika Sprite ühüü

Maarja sulle midagi :D

Kokkuvõtlikult kuul pähe nädal.