Eks ikka iga inimene enne ei veendu, kui ise reaalselt on olukorras. Olen pikemalt tahtnud kirjutada sellel teemal ja enne oma roadtripi postitust võtsin asja kätte.
Päris palju saan inimestelt optimistliku-naiivset kaja, et ''noh, sul ju USA-s nii hea elu'' ''meelakkumine'' ''raha tuleb kui putru'' ''sa ainult ju tripid'' ''kõik on tasuta'' jaaaaniedasi.
Ma ei kurda. Millegi eest ma siin maksma ei pea ja tõesti kuna mu host isa pere elab igas Ameerika otsas, siis tripid on iseenesest mõistetavad. Aga ega ma reisidel aitähi eest ei käi. Tagaistme roll 17 kuuse VÄGA kiirelt kasvava poisiga, kes on hakanud oma iseloomu näitama, pole kergemate killast. Vastutus on suur ja kuna mina pole lapsevanem, on seda enam mul pinge alati mega voltides ja isiklikult teeksin nii palju asju teisiti, aga jällegi-pole minu laps, ei ole mul ka õigust tema kasvatusmeetodeid ise korraldada. Olen õnnelik, et olen saanud mööda osariike trippida, aga ma ei teeks seda eales enam lapsega, kes pole minu. 12 päevane roadtrip lihtsalt näitas täielikult, kui stressi võib vaimselt ja füüsiliselt mind kogu see tagaistme roll tõmmata.
1. Mitte ühtegi korda tripi jooksul ei saanud ma rahulikult söögikorda nautida. Hommikusöökidel hotellis pidin toitma ja alati meil oli kiire. See ajab eriti pahuksisse mind, kui pean kiiruga sööma, sest kiiruga süües ma ei saa kunagi kõhtu täis, ajage mulle kaks kausitäit saiakesi ette ja kiiruga süües ma tunneks ikka et kõht on tühi. Autos jätkus lapse söötmine. Kui sõitsime kuhugi drive-ini ja laps nägi et ma sõin hakkas alati vinguma, sest ka tal oli kõht tühi. Viimasel päeval tripil süües viskas mul kopsu üle maksa, sest ma polnud kahe nädala jooksul mitte ühtegi korda normaalselt saanud süüa. Siis ma sõingi oma einet ühe käega turssis ja teise käega söötsin last. :D Kaant ma kunagi pealt ei viska, vihasena suhtlen kas vastava isikuga, kellega mul probleem on või kui on tegu lapsega, siis olen lihtsalt vait ja lasen endal maha jahtuda. Pealegi, pole ju tema süü et tal kõht tühi.
2. Kogu reisi jooksul olin välja magamata ja viimased reisipäevad viisid mind stressi. Välja magamatuse põhjus on see, et host ema oli tohutult palju igasuguseid ajaloolisi giidituure planeerinud-mis oli minu jaoks järjekordne kuul pähe kui igav või teine asi kui läksimegi kuhugi huvitavasse kohta, siis laps ei tahtnud ühe kohapeal kaua olla ja nii ma pidingi lihtsalt nagu tuulispask igalt poolt läbi lendama ja ruttu nägema. Lootsin et New Yorkis saan kuskile shoppama minna, aga 0. Ainuke glamuurne ja kallis pood kus me käisime oli Tiffany & Co(ehted algavad tuhandest dollarist).
3. Host emps tegi kaameraga nii palju pilte et mu elu jooksul ka vist nii palju pilte kokku ei tule. Loomulikult enamik kõik lapsest näiteks mingi ajaloolise monumendi ees murul mängimas või blablabla. Laps oli ise nii väsinud ja nuttis aga ei saa enne minekut, kui laps ikka pildil naeratab. Ufoporno, jällegi ei ole mul siin sõnaõigust, sest igal ühel oma kiiks. Lihtsalt kahju oli lapsest, kui silmaga oli näha, et ta lõunauinakud on poolikud olnud ja ta söögikorrad kellast väljas puhtlihtsalt sellisel põhjusel, et pilti PEAB saama. Ja mis te arvate kes ta rahutust siis tagaistmel pidi rahuldama kui peale pildistamist ta oli üleväsinud ja torssis? mhmh
4. Rääkides lapsele väga tähtsatest päevastest uinakutest, umbes 5 korda ta lihtsalt äratati mingite mõttetu asjade pärast üles. Näide: tankla peatus, laps on sügavalt magamas ja host ema tahab, et lapse suu oleks puhas, tuleb lapsepoolsel küljeuksel sisse ja hakkab suud puhastama. no bljt siis ma mõtlesin jälle et kas tõesti sa tahad lapse nuttu kuulata niigi pingelisel tripil. Loomulikult ta ärkas üles ja pidin jälle tegelema. Või siis äratati üles, et pilti saaks..no what da vuuk.
Minu jaoks oli see reis ühelt poolt võimas kogemus, eriti New York, kus käisime kaksiktornide mälestuskohal ja Wall streetil jalutamine, Statue of Liberty ja New Yorki menu. Minu õnn olid õhtud ja hilisemad tunnid, kus laps magas ja sain nautida öövaateid linnadele ja omas mullis lõõgastuda.
Tõrts tuld karikasse oli aga see, kui läksime õhtul kell kuus mängu vaatama. Pakkusin algul et jään lapsega hotelli, panen ta magama ja vaatan teda, sest olin ise ka väsinud. Kuna neil on kombeks laps igale poole kaasa võtta ja nad ikka tahtsid, et ma kahe kuulsaima rivaali mängu näeks, otsustasin nende rõõmuks kaasa minna. Teadsin, et sellest ei tule midagi head ja nii oligi. Piletite järjekorras oli laps juba jorssis ja väsinud ja umbes kella üheksaks oli laps täiesti üleväsinud. Host isa proovis kussutada(sest mina nii hilja enam ei tööta) ja tegi ei tea mitu sada imet ja sama ka host ema..ei õnnestunud. Kuna mul oli südamest juba hale lapsest, ütlesin host isale, et võtan siit teatepulga üle. Andis siis lapse mulle ja panin ta täiesti läbi nutetud näo oma kaela juurde ja hakkasin elmari tantsuõhtut talle ümisema. Sekundi pealt jäi tasa ja kussutasin teda nii tunnike kuni ta oli täielikult maha rahunenud ja siis läksin, laps süles, jalutama..ja nii ta lõpuks 11 ajal magama jäi.
Ei ma pole vinguviiul, vaid kirjutan asjast just nii nagu see on. Mu elu pole siin pudrumägi ja vahuveini jõgi. Päevad pole vennad ja hetkel loodan järgmisele nädalale ja sellele nädalavahetusele, et üle pika aja saan endale rahu ja oma aega lubada, et ma ka LÕPUKS leiaksin kooli minnes ka tuleval esmaspäeval endale sõpru, sest üksi on aeg-ajalt raske olla. Enamik au pairid õnneks leiavad üsna kiirelt uusi nägusid, aga kuna Tallahassee pole au pairide magnet(olen ainus siin) ja minu naabrid on enamik vanemad inimesed, siis pean end ise meelelahutama.
Roadtripi päästiski ära need öövaated linnadele hotellidest. Ma ei saa mainimata jätta New Yorki öövaadet autos olles kaugelt..mu silmad pole siiani midagi nii ilusat näinud.
Lemmikuks sai koheselt Washington, sest ilm ja linn meenutasid väga väga Eestit.
See nädal saab pool aastat USA-s ja loodan et see viimane pool tuleb sotsiaalsem. Mulle meeldib siin, aga igatsen Eestit ikka kümne küünega ja ootan pikkisilmi kohtumisi armsamatega.
Olin muide katsejäneseks terve reisi aja. Sõin ainult rämpstoitu ja magusat, et näha mis mõju siis tervisele täpsemalt on, sellest kõigest teen ka veel eraldi postituse piltidega.
piäs
No comments:
Post a Comment