About the game

Pere tegi ka pilte, aga ma ei hakka sellega jamama hetkel. Esimene pilt on siis mängu jooksul tehtud pooleks läinud kurikast ja teine pilt on lihtsalt mänguplatsist - ei ole tehtud samal päeval, aga et aimu saada väljakust.
Teisipäeval oli siis mäng..NY Yankees ja FSU. Pean tõdema et selle ühe mänguga sai minust päris suur Ameerika pesapalli fänn. Kohad olid ka dope'id. Kuna host isal on mingi käpp Yankees staadioniga olemas, siis saimegi vip istmed. Istusime kolmandas reas, meie ees istusid kiirusevõtjatega Yankees talendiotsijad. Tsekkisin ühe korra mis kiirusega siis palli visatakse ja korralik 93 km tunnis tuli ära. Kahju ainult, et meie osal oli võrk ees. Nii palju palle läks publikusse ja ossa raks kus joosti üle üksteise, kui pall kuhugi publikusse läks. Seega mõnes mõttes pole kahju :D

Staadionile kõndides olid ülikooli ja college'i õpilased oma autode peal ilma nautimas, muusikat kuulamas, naermas, õllet joomas ja seltskonda nautimas. See tuletas vägagi meelde neid Ameerika filme, kus kooli parklates ja parkides noored autodega aega veedavad. :) väga kipa
Mäng kestis kolm tundi, aga oli küll tunne et kõigest pool tundi, nii põnev oli lihtsalt. Inimesed elasid täiega kaasa ja mäng oli läbi mõeldud. Mängijate vahetumisel või meeskondade warm up-il käis hea muusika, ei olnud vaikust. Kuna väljas oli veidi alla 30 kraadi sooja ja päike paistis suht lagipähe, oli mängu hea vaadata. Kuskilt alati keegi karjus: cold water, bear, soda, seega ei visanud keegi pilti ka tasku.
Mängu jooksul juhtus nii palju põnevaid asju ka. Näiteks vend kurikaga sai pallile pihta..lõi palli ja ops korraga vaatan, mida helli, kaks asja on õhus lendamas, nii pall kui ka KURIKAS. Sai naerda, kutt lõi nii kõvasti, et kurikas läks pooleks. Ühesõnaga - power puff girl.
FSU tegi kolm kodujooksu järjest - see oli hetk, kus kõik FSU fännid(sh ka mina) tõusid püsti, plaksutasid, andsid vilele tuld ja hõikasid.
Vahepeal jõudis võistleja FSU tiimist kogemata kohtunikule vastu näppe kurikaga virutada(palli lüües oli kohtunik vist veidi liiga lähedal) ja uskuge mind, kui pall läheb 93 km/h, siis kurikas läheb hoogu sisse saades paaaaaalju kiiremini. Valus mats oli, aga hüppas ühel, teisel jalal ja mäng läks viie sekundi pärast edasi.
Enne mängu saime süüa. Vipidel on sellised asjad siin hinna sees. Ok, lähme siis, suur ruum, rootsi laua moodi kaks lauda, ühes soolane, teisel magus. Kuskil nurgas oli veel üks barman, kes kokteile tegi ja kangemat alkoholi müüs.
Minu suureks rõõmuks oli laual värskekapsasalat porgandi ja hapukoorega, hapukurgid, tomatid ja muud head värsket + loomulikult tüüpiline hot dog-i moodi saiad ja vorstid ja veiseliha. Istun maha, suure rõõmuga hakkan salatit sööma ja mida helli :D oleks pidanud kohe ette aimama, et dah ma ei ole na rajona enam, vaid Ameerikas. Siin on kõik toidud kas soolased või magusad. Ei ole sellist asja nagu vahepealne. See salati oli niiiii magus, et sõin hapukurki pidevalt peale. Hapukurgid olid koduse maitsega. Vorstid olid ka nagu Eesti omad. Kuna mängu alguseni oli viis minutit, pidime sõna otseses mõttes pugima ja võtsin magustoiduks ühe küpsise kaasa-üli hea oli.
Mängu lõpus sai teha pilte mängijatega ja kokkuvõtteks oli see super äge päev. Kuna tung saada autogrammi ja pilti oli niiii suur, siis ei hakanud ma oma nina kuhugi toppima. Selleks oleks pidanud veidi kauem ootama, kuna beebi oli kaasas siis ootasime, kuna pereisa pildi saab ja hakkasime parklasse kõndides muljetama ja eelnevatest mängudest rääkima.
Mäng toimus Tampas, nelja tunni kaugusel Tallahasseest, aga oli seda väärt. Tampa on üldse üli meeldiv linn, viimasel ajal on hakanud Tampa rohkem, kui lihtsalt meeldima.

Yankees

Homme vara hommikul start, sest ees on järjekordne pikk päev. New York Yankees mängule..kui keegi nüüd seda ka ei tea või pole kuulnud siis tegu on maailma ninadega. Neil on training season iga aasta Floridas ja kuna mu host family on Ameerika spordi fänn, siis paistab et mul hakkab päris fun olema :)
Beebiga olen nüüd hakanud harjuma, küll vaikselt ja tasapisi, aga vähemasti päeva lõpuks saan öelda, et täna olin parem, kui eile. Kui enne Ameerikasse tulekut mõtlesin, et ah..mul ju vennad mõlemad on olnud ka alla aastased ja olen nende eest hoolt kandud ja see on sama, siis päris rängalt eksisin. Hoopis teine asi on see, kui sa oled absoluutselt võõras peres ja pole beebiga sünnist saadik olnud. Ma ei tea siiamaani kui täpselt millele ja kuidas reageerida, sest Dougie teeb kõike teisiti. Näiteks ta kukub tihemini, seega peab koguaeg silma peal hoidma. Hommikul juhtus väike õnnetus, Dougie käputas ringi ja üks käsi libises alt ära-huul verine. Nüüd kui Eestis tavaliselt pere puhub haavale peale, paneb korra jääd või rahustab lapse sülle võtmisega maha, siis siin helistatakse kohe arstile, küsitakse, mida tegema peab, kas antibiootikume v midagi peab andma. Loomulikult pandi huulele kohe jääd ja laps rahunes maha, aga see tuli täiesti ootamatult, et arstile sellise asja puhul helistatakse. Ei ole nii et ah ma teen süüa ja lasen lapsel mängida. Laps tuleb panna kas mängutooli või voodisse, kust ta välja ei saa, sest väga suure tõenäosusega saab ta haiget.

Sain ka pildid siis, pildid lähevad järjestuses(alates Frankfurdi lennujaamast lõpetades St. Petersburgiga)

St. Petersburg ja mu host family

Kuna mu reisikaaslane pole veel pilte saatnud, ei saa ka ma ise tehtud pilte üles laadida. Paar pilti varastasin internetist, et oleks aimu kohtadest.

Eile hommikul tuli mu host family mulle järgi. Väga sõbralik, avatud ja lahke paar. Jumal tänatud, et nad ei räägi nii palju nagu üks normaalne Ameerika pere räägib - kuna ma pole pläkuläkutaja enamus ajast, on hea olla inimestega, kes räägivad siis kui vaja. Beebi on üli armas ning pereema on kasvatanud vähemasti siiani iseseisva lapse. Dougie(beebi hüüdnimi) käputab majas ise ringi, näpib asju. Tavaliselt ollakse sellega väga ettevaatlikud, ei lasta beebil seda ja toda ja kolmandat näppida. Ma miskipärast arvan, et kuna pereema on bulgaarlanna, on tema kasvatus sarnane eestlaste kasvatusega. Beebi ei saa kõike mis ta tahab, küll aga antakse hingamis- ja avastamisruumi.

Tervituskingituseks hotellis sain perelt Dougie kättega tehtud enda nimekaardi. NII ARMAS ju :D Kui ma hiljem peegelkaamera ostan, saan kõikidest detailidest pilte ka teha.
Tegime autoga tiiru St. Petersburgis ja läksime Salvador Dali muuseumi. Ma vist ei pea selgitama, kes on Salvador Dali? Lühidalt öeldes üks maailma kuulsaimaid maalijaid. Kolme täiskasvanu pilet oli 57 dollarit. Muuseum aga oli see-eest väga huvitav, maalid meeldisid, panid klapid pähe ja said ise vastavalt oma soovile kuulda iga maali tekkelugu ja mida see endast kujutab.

Üpriski kahtlane oli mõelda, kuidas see saab võimalik olla, et Eesti kohvik-restoranid on odavamad kui Ameerika omad. Pere rääkis siis, et St. Petersburg ongi tegelikult üks rikkurite linnaosa(üks jõukamaid Floridas). So no wonder miks seal kõik peale toidupoe kõrgema hinnaklassiga polnud. Kuna Tallahassee on nelja tunni kaugusel tegime vahepeal söögipeatuse ja ets kae imet - 8 dollariga saad kõhu nii täis et ägised. Ise tellisin ainult jääteed, aga menüüs olid kogustega kõik toidud olemas. Selles kaheksa dollarilises eines oli KOLM burgerit, salatit ja fiikartuleid kastmega.
Piiiika sõidu jooksul rääkisime Ameerika mentidest ja mingi hetk oli viis kitse tee ääres. Mis on tavalise eestlase reaktsioon? - Kiirus maha, nii maha kui saab. Aga siin söövad rahulikult oma muru ja vahivad sulle tee ääres vastu nagu sugulast näeks. Väga normaalne asi, et loomad tee ääres. Ja nad ei jookse üle tee..see on kõige imelikum. Keegi siin kiirust maha ka ei võta, nii kindlad ollakse, et loom ette ei jookse.
Koju jõudes näidati maja ja oma tuba nähes tuli muie küll suule. Esiteks ma olin nii väsinud, et suuuuurt voodit nähes hakkasin mõtlema kui hea uni tuleb ja teine asi on see, et oma tuba ikkagi. Ei ole mingi jagamine perega. Oma vets ja vannituba, garderoob ja rohkemat ei tahagi. Voodipeal oli kingitus - käekott Elizabeth Ardeni kosmeetikaga. oujea :)

St. Petersburg - Florida

Varsti panen pildid ka, aga hetkel siis natukene juttu Floridast ja minu koolituse peatuspaigast.
Poole üheksaks oli pandud äratuskell, kuid kuna ma pole veel ajavahega harjunud (seitse tundi on Eesti ees), siis olid minu silmad pool seitse juba lahti. Poole kümneks siras väljas päike, taevas selge, mõnus värskendav tuul ja värske muru lõhn - täielik suvi. Kella kaheteistkümneks oli väljas 25 kraadi sooja, ideaalne lühikeste pükste ja topiga ringi käia.
St. Petersburgi kohta võin nii palju öelda, et see on mõnusalt vaikne linnake. Siramist on kogu aeg, aga mitte kuskil polnud päeva jooksul konkreetset trügimist või ma-ei-mahu-mööda juhtumit.
-Autod sõidavad palju kiiremini(mida nad küll Eestis teeks..vist vajuksid magama teedel) ja näiteks ees numbrimärki neil pole, seega veidi võõras jälle. Sama palju kui on Eestis vanu autosid, on siin uusi. Iga nurga pealt vahib sulle mingi mustang, cabro mesa või m6 bemm vastu.
-Tänavatel ringi liikudes ei olnud mitte kuskil konkreetselt vaikust. Alati mängis kuskil taustaks vaikselt muusika (enamus ajast mõnus jazz). Kontvõõrad inimesed naeratavad ja ütlevad tere hommikuti.
-Ei näinud ühtegi noort, kes oma kena autoga tõmbleks või tänavapeal kõnniks nagu teerull.
-Seda vast teavad paljud, aga kaardiga makstes ei pea mingit pin koodi sisestama. Paned kaardi korra sisse, võtad välja ja bye bye. Nüüd ma ei imestagi, miks kaardivarguseid siin nii palju on..nii mugav tõmmata kellegi kaart ja sellega ringi vurada. Öeldakse küll, et isikut tõendavat dokumenti küsitakse, aga vaevalt et tavapoodides seda tehakse. Minult ei küsitud.
-Pärast ostu lõppu lisandub lõpp-summale tax. Kui Eestis on käibemaks 21% juba hinnas olemas, siis siin lisandub tax alles siis, kui toode/tooted on kassast läbi löödud. Igal osariigil on erinev tax charge.
-Toodete hindadest ma vist ei hakka rääkimagi. Teadagi, et igapäeva ostud on siin odavamad..ja mitte vähe. Ainus asi mis veidi pettumust valmistab siin, on toidupoe valik toodete koguse suhtes. Kui tahtsin mingit jäätist osta, siis ma ei saanudki, sest et ükshaaval siin neid ei müüda. No wonder miks inimesed söömisega ei hullu siis. Ülejäänud osa jällegi väga hea. Klienditeenindus on super. Kassapidaja viskab nalja koos kliendi ja isikuga, kes su oste kilekottidesse paneb ja see teeb omakorda kõik sujuvamaks ja meeldivamaks.

kkk

Üsna tihti küsitakse minult:

Kas sa ei karda Ameerikasse minna? Mina küll ei julgeks. Mõtle, ikkagi võõrad inimesed ja seal pole kedagi tuttavat + igasugused veidrad inimesed ja kuritöö seal suht laes.

Mis ma ikka oskan öelda, inimesed on erinevad. Mõnele meeldib terve elu nelja seina vahel istuda ja ta on rahul sellega - aga palun, mul pole selle vastu midagi või kõige täpsemalt öeldes pole see minu asi. 

Ma ei karda Ameerikasse minna, üldse. Väljakutsed on alati tähelepanu äratavad ja üldjuhul neid niisama endast mööda ei lase. See, et Ameerikas on kuritegevus, ei loe, et Eestis seda poleks. Sama hästi, kui seal valedes kohtades liikuda valel kellaajal, võib ka Eestis sulle kuskil Annelinnas gäng oma swissidega vastu tulla. Või sama hästi võib kuskilt taeva teisest otsast mulle lennuk praegu peale sadada.

Wiz Khalifa on hea lause öelnud selle kohta...

''Worrying is stupid. It's like walking around with an umbrella waiting for it to rain.''

See, et mu ümber on miljoneid võõraid inimesi, ei kohuta mind. Iseseisvalt saab alati hakkama ning mul on suu ka olemas, kui midagi küsida vaja või aru ei saa.  Ajaga saavad ikka inimesed lähedasemaks ja ma usun, et paari kuuga saan sulanduda host family-ga ühte ja ilmselt tekib ka ringi käies uusi tutvusi.

Palju sa seal palka saad? Ilma agentuurita saaksid ju rohkem.
Ma ei lähe sinna raha pärast. Päris ajukääbik peaks ikka olema, kes sinna lennates arvab, et nüüd LA villad, Rolexid ja Lamborghini Angels ees ootab. Agentuuriga puhtalt sellepärast, et kõik paberimajandus ja muu dokumentidega jamamine on nende rida - mina ei pea sellega tegelema v.a. selle täitmine ja bondnaisele täidetud ankeetide saatmine. Lennupiletid, viisaga tegelemine, perega leidmine ja kõik Ameerikasse minekuga seostuv on nii paljult juba Eesti ja Ameerika agentuuride poolt ära korraldatud, et minu arvates on nad oma töö eest ka väärikalt selle raha ära teeninud. Vähem tõmblemist mulle.
Palk on 195,70 dollarit nädalas. Arvestada nüüd juurde see, et mul on majas oma tuba, oma vannituba ja oma garderoob, söön ja elatun nende kulult, reisid mööda osariike ja ööbimised hotellides puhtalt nende taskust. Paar päeva tagasi sain ka oma töögraafiku. Nädalavahetused on vabad, kolm korda nädalas on 8 tunnised tööpäevad ja kaks korda 10 tunnised.
Maja, kus ma elama hakkan, on ümbritsetud metsa ja teiste majadega. Selline area, mis ongi mõeldud inimestele, kes töölt tulles tahavad ka peale pilvelõhkujate rohelist elu ka näha. Suured kaubanduskeskused ja muu linnaga seonduv on kõik viie minuti kaugusel. Maja taga u 50 meetri kaugusel on kaks 100 meetri diameetrilist järvekest sillaga, kus saab ujumas käia ja kilomeetri kaugusel on teine väga suur järv. Metsas on jalgrajad, enam-vähem nagu meil Eestis on rabadeski sellised, aga seal on palju laiemad ja kindlamad. Lühidalt öeldes väga hea koht piltide tegemiseks, eriti kui päike loojub & tõuseb, mõnus rahulik jooksmas käia või lihtsalt jalutamas. Ise olen väga rahul, kuigi ma füüsiliselt seda kõike veel pole näinud. Täpselt see, mida ideaalis olen mõelnud - koht, mis on linna keskel, kuid samal ajal eemal kärast.

Kolme päeva pärast samal ajal hostin oma perekülalisi, kes mind enne äraminekut tahavad ära saata ja 16 veebruar on ühtlasi ka sünnipäev. Eriti hästi vedas, et lend on täpselt enne sünnipäeva. Jällegi nii nagu ma soovisin. 

chiiis

Just hetk tagasi sain agentuurilt meili, millel seisid e-lennupiletid. Tallinnas peab juba öösel kell kolm kindlalt kohal olema, sealt lend Frankfurti, kust Philadelphiasse ja sealt omakorda lend Tampasse(Florida). Hommikul viiest õhtu kaheksani lennus. #soflysoflybaby
Eks siis järgmine postitus tuleb rohkem piltidest ja lennujaama seikudest.

#tytythankyou

Kõik paberimajandus tehtud, sh ka viisa taotlemine ja viisaintervjuu. Miskipärast arvasin, et intervjuu kestab kauem ja on põhjalikum, kuid minutiga küsiti minult neli küsimust, öeldi smile'iga have a nice day your visa will come in the beginning of next week. (viisa tasu 120 eurot)
Järgmisel nädalal, kui viisa on tulnud, annab bondnaine teada ka kõik lennuinformatsiooni - kust, mis kell jne.
Esialgu on Floridas kolme päevane koolitus(majutatakse hotellis), kus õpetatakse Ameerika lastelaule, mänge, pluss esmaabi ja ilmselt tehakse meile linnatrip ka.
Et anda aimu kohtadest..
A on kolme koolituspäeva ajutine koht.

B, kus ma elama hakkan.

Kuna Tallahassee on koht, kus lund maha ei tule..ma ei loe lumeks seda, kui millimeetrine kirme maha tuleb ja järgmine päev läinud on, siis pole ka seal nelja aastaaega. Juuli kuu keskmine on pluss 33 ja jaanuari kuu keskmine on pluss 17, nii et pusa ja jaki väel on seal hetkel ideaalne ringi liikuda.

Shaba

17.02. lend Floridasse.