Eile hommikul tuli mu host family mulle järgi. Väga sõbralik, avatud ja lahke paar. Jumal tänatud, et nad ei räägi nii palju nagu üks normaalne Ameerika pere räägib - kuna ma pole pläkuläkutaja enamus ajast, on hea olla inimestega, kes räägivad siis kui vaja. Beebi on üli armas ning pereema on kasvatanud vähemasti siiani iseseisva lapse. Dougie(beebi hüüdnimi) käputab majas ise ringi, näpib asju. Tavaliselt ollakse sellega väga ettevaatlikud, ei lasta beebil seda ja toda ja kolmandat näppida. Ma miskipärast arvan, et kuna pereema on bulgaarlanna, on tema kasvatus sarnane eestlaste kasvatusega. Beebi ei saa kõike mis ta tahab, küll aga antakse hingamis- ja avastamisruumi.
Tervituskingituseks hotellis sain perelt Dougie kättega tehtud enda nimekaardi. NII ARMAS ju :D Kui ma hiljem peegelkaamera ostan, saan kõikidest detailidest pilte ka teha.
Tegime autoga tiiru St. Petersburgis ja läksime Salvador Dali muuseumi. Ma vist ei pea selgitama, kes on Salvador Dali? Lühidalt öeldes üks maailma kuulsaimaid maalijaid. Kolme täiskasvanu pilet oli 57 dollarit. Muuseum aga oli see-eest väga huvitav, maalid meeldisid, panid klapid pähe ja said ise vastavalt oma soovile kuulda iga maali tekkelugu ja mida see endast kujutab.
Üpriski kahtlane oli mõelda, kuidas see saab võimalik olla, et Eesti kohvik-restoranid on odavamad kui Ameerika omad. Pere rääkis siis, et St. Petersburg ongi tegelikult üks rikkurite linnaosa(üks jõukamaid Floridas). So no wonder miks seal kõik peale toidupoe kõrgema hinnaklassiga polnud. Kuna Tallahassee on nelja tunni kaugusel tegime vahepeal söögipeatuse ja ets kae imet - 8 dollariga saad kõhu nii täis et ägised. Ise tellisin ainult jääteed, aga menüüs olid kogustega kõik toidud olemas. Selles kaheksa dollarilises eines oli KOLM burgerit, salatit ja fiikartuleid kastmega.
Piiiika sõidu jooksul rääkisime Ameerika mentidest ja mingi hetk oli viis kitse tee ääres. Mis on tavalise eestlase reaktsioon? - Kiirus maha, nii maha kui saab. Aga siin söövad rahulikult oma muru ja vahivad sulle tee ääres vastu nagu sugulast näeks. Väga normaalne asi, et loomad tee ääres. Ja nad ei jookse üle tee..see on kõige imelikum. Keegi siin kiirust maha ka ei võta, nii kindlad ollakse, et loom ette ei jookse.
Koju jõudes näidati maja ja oma tuba nähes tuli muie küll suule. Esiteks ma olin nii väsinud, et suuuuurt voodit nähes hakkasin mõtlema kui hea uni tuleb ja teine asi on see, et oma tuba ikkagi. Ei ole mingi jagamine perega. Oma vets ja vannituba, garderoob ja rohkemat ei tahagi. Voodipeal oli kingitus - käekott Elizabeth Ardeni kosmeetikaga. oujea :)
No comments:
Post a Comment