kkk

Üsna tihti küsitakse minult:

Kas sa ei karda Ameerikasse minna? Mina küll ei julgeks. Mõtle, ikkagi võõrad inimesed ja seal pole kedagi tuttavat + igasugused veidrad inimesed ja kuritöö seal suht laes.

Mis ma ikka oskan öelda, inimesed on erinevad. Mõnele meeldib terve elu nelja seina vahel istuda ja ta on rahul sellega - aga palun, mul pole selle vastu midagi või kõige täpsemalt öeldes pole see minu asi. 

Ma ei karda Ameerikasse minna, üldse. Väljakutsed on alati tähelepanu äratavad ja üldjuhul neid niisama endast mööda ei lase. See, et Ameerikas on kuritegevus, ei loe, et Eestis seda poleks. Sama hästi, kui seal valedes kohtades liikuda valel kellaajal, võib ka Eestis sulle kuskil Annelinnas gäng oma swissidega vastu tulla. Või sama hästi võib kuskilt taeva teisest otsast mulle lennuk praegu peale sadada.

Wiz Khalifa on hea lause öelnud selle kohta...

''Worrying is stupid. It's like walking around with an umbrella waiting for it to rain.''

See, et mu ümber on miljoneid võõraid inimesi, ei kohuta mind. Iseseisvalt saab alati hakkama ning mul on suu ka olemas, kui midagi küsida vaja või aru ei saa.  Ajaga saavad ikka inimesed lähedasemaks ja ma usun, et paari kuuga saan sulanduda host family-ga ühte ja ilmselt tekib ka ringi käies uusi tutvusi.

Palju sa seal palka saad? Ilma agentuurita saaksid ju rohkem.
Ma ei lähe sinna raha pärast. Päris ajukääbik peaks ikka olema, kes sinna lennates arvab, et nüüd LA villad, Rolexid ja Lamborghini Angels ees ootab. Agentuuriga puhtalt sellepärast, et kõik paberimajandus ja muu dokumentidega jamamine on nende rida - mina ei pea sellega tegelema v.a. selle täitmine ja bondnaisele täidetud ankeetide saatmine. Lennupiletid, viisaga tegelemine, perega leidmine ja kõik Ameerikasse minekuga seostuv on nii paljult juba Eesti ja Ameerika agentuuride poolt ära korraldatud, et minu arvates on nad oma töö eest ka väärikalt selle raha ära teeninud. Vähem tõmblemist mulle.
Palk on 195,70 dollarit nädalas. Arvestada nüüd juurde see, et mul on majas oma tuba, oma vannituba ja oma garderoob, söön ja elatun nende kulult, reisid mööda osariike ja ööbimised hotellides puhtalt nende taskust. Paar päeva tagasi sain ka oma töögraafiku. Nädalavahetused on vabad, kolm korda nädalas on 8 tunnised tööpäevad ja kaks korda 10 tunnised.
Maja, kus ma elama hakkan, on ümbritsetud metsa ja teiste majadega. Selline area, mis ongi mõeldud inimestele, kes töölt tulles tahavad ka peale pilvelõhkujate rohelist elu ka näha. Suured kaubanduskeskused ja muu linnaga seonduv on kõik viie minuti kaugusel. Maja taga u 50 meetri kaugusel on kaks 100 meetri diameetrilist järvekest sillaga, kus saab ujumas käia ja kilomeetri kaugusel on teine väga suur järv. Metsas on jalgrajad, enam-vähem nagu meil Eestis on rabadeski sellised, aga seal on palju laiemad ja kindlamad. Lühidalt öeldes väga hea koht piltide tegemiseks, eriti kui päike loojub & tõuseb, mõnus rahulik jooksmas käia või lihtsalt jalutamas. Ise olen väga rahul, kuigi ma füüsiliselt seda kõike veel pole näinud. Täpselt see, mida ideaalis olen mõelnud - koht, mis on linna keskel, kuid samal ajal eemal kärast.

Kolme päeva pärast samal ajal hostin oma perekülalisi, kes mind enne äraminekut tahavad ära saata ja 16 veebruar on ühtlasi ka sünnipäev. Eriti hästi vedas, et lend on täpselt enne sünnipäeva. Jällegi nii nagu ma soovisin.