Beebiga olen nüüd hakanud harjuma, küll vaikselt ja tasapisi, aga vähemasti päeva lõpuks saan öelda, et täna olin parem, kui eile. Kui enne Ameerikasse tulekut mõtlesin, et ah..mul ju vennad mõlemad on olnud ka alla aastased ja olen nende eest hoolt kandud ja see on sama, siis päris rängalt eksisin. Hoopis teine asi on see, kui sa oled absoluutselt võõras peres ja pole beebiga sünnist saadik olnud. Ma ei tea siiamaani kui täpselt millele ja kuidas reageerida, sest Dougie teeb kõike teisiti. Näiteks ta kukub tihemini, seega peab koguaeg silma peal hoidma. Hommikul juhtus väike õnnetus, Dougie käputas ringi ja üks käsi libises alt ära-huul verine. Nüüd kui Eestis tavaliselt pere puhub haavale peale, paneb korra jääd või rahustab lapse sülle võtmisega maha, siis siin helistatakse kohe arstile, küsitakse, mida tegema peab, kas antibiootikume v midagi peab andma. Loomulikult pandi huulele kohe jääd ja laps rahunes maha, aga see tuli täiesti ootamatult, et arstile sellise asja puhul helistatakse. Ei ole nii et ah ma teen süüa ja lasen lapsel mängida. Laps tuleb panna kas mängutooli või voodisse, kust ta välja ei saa, sest väga suure tõenäosusega saab ta haiget.
Sain ka pildid siis, pildid lähevad järjestuses(alates Frankfurdi lennujaamast lõpetades St. Petersburgiga)
No comments:
Post a Comment