100 päeva Ameerikas, väike puhkus Naplesis 1

Juba ongi 100 päeva täis. Täitsa lõpp kuidas aeg vuhiseb mööda. Alles nagu olin veebruaris koolitusel tsikkidega ja nüüd tervitab juuni kuu.
100 päeva kokkuvõtteks võin öelda, et see on olnud täis muhke ja lohke ja naeru ja kilkeid.
Esimesed 30 päeva:
Kõik on super äge, uus. Kohmakas ka ei ole, kuna uus keskkond tundub kui lihtsalt üks puhkuspaik ja pole mingit tunnet kah, et kohanema peaks. In fact, mis asja need inimesed räägivad, et kohanema? Tunnen end ju nii hästi siin. Vabal ajal avastan ringi nagu hull, kaubanduskeskused ja kõik on nii ligitõmbav nagu kleeplint.
Kohmakas ja võõras oli olla beebiga esimene kuu..tohutult. Vahepeal täitsa mõtlesin, et mida ma siin teen, ma küll kunagi ema ei taha olla, kui nii saamatu olen.
30-60 päeva:
Hakkan juba end kohmarohmalt tundma, sest kohanemine ja kultuurišokk hakkab kohale jõudma. Tekib igatsus omaksete ja Eesti looduse järgi, kuigi olen super rahul oma valikuga. Ei välista, et mõni päev oli lihtsalt hallim kui hunt üksi metsas. Kuna mul pole siin absoluutselt mitte ühtegi oma vanuselist sõpra..veel, siis süvendas igatsust. Samas käisin tudengite majas möllul(kus sain aru et räiged möllud pole minu teema). Hakkasin rohkem spordiga tegelema, et end tegevuses hoida ja mitte omaette iPodiga internetis passida.
60-100 päeva:
Selle perioodi esimene pool on seni üks raskemaid olnud, aga ma ei usu et mul enam raskemaks läheb, sest kolmas kuu pidigi kõige raskem vaimselt olema(veel suurem igatsus, kohmakuse tunne, moss moss). Praeguseks tunnen end USA-s nagu kala vees ja igal pool on mugav olla. Pluss olen õppinud üksi olema ja end rakendama rohkem tegevustesse. Olen ülimalt maha rahunenud pidutsemiste ja alkoholi osas. Pole tilkagi võtnud ega kutsu ka(ainus asi mida ma endale harva lubaksin on pokaal veini mingi ninnunännu juustuga või vahuvein vannis)..ja üldse maailmavaated ja arusaamised asjadest muutunud. Väga-väga rahul, et oma elu kardinaalselt muutsin seoses Ameerikasse tulemisega. Beebiga oleme täielikult Sina peal, inglike igas päevas mul.

Hea võimalus, täpsemalt öeldes. parim võimalus noortele, kes pole oma tulevikus kindlad, ei tea mida tahta või kellel on vaja muutust oma elus või lihtsalt tahavad mingi uue kogemuse osaks saada.

Ja lõpuks kaua-oodatud puhkus Naplesis. RAKSAKAS!! Mu elu parim puhkus seni. Täitsa pekkis kuidas ma nautisin seda aega seal. Alustasime sõitu reedel kell kolm pärastlõunal. Käisime kohalikus Starbucksis, et teed ikka korraliku koffeiini laksuga alustada(kaheksa tundi autoga sõitu siiski). Ostsin äsja ühe üli üli hea raamatu ka, mille autosõiduga läbi lugesin.

 Enne ühte öösel jõudsime Naplesisse hotelli, sooja oli 30 kraadi aga jube niiske. Kuna sõit oli beebiga, siis pidime ju ikkagi peatama ja sööma ka vahest, seega venis sõit pikemaks. Aga beebi pidas super hästi sõidule vastu, imestan. Naples on üks jõukamaid linnu Floridas, samas ka üks puhtamaid. Sooja oli nii palju et oleks asfaltil muna saanud praadida ja muide vähemasti Naplesis kuumaga võib väga lihtsalt jalavillid saada paljajalu olles, nii kuum on asfalt päikse käes lihtsalt. Ja mina totulotu läksingi paljajalu :D Et mitte ville saada hüppasin ühest kohast teise koguaeg nagu vetsu oleks vaja, päris valus oli ikka seista.
Laupäev:
Hommikul Mehhiko lahe äärde minek. Veetsime rannas kaks tundi u. Rohkem ei tahtnud kah, kuna see hakkas tõsiselt üle rahvastuma ja samal ajal oli meie seljataga mingi võrkpalli turniir, mida tuli filmima FOX spordikanal. Päris tõsine battle pidi olema. Aga vesi...holy mama. Niiiiii soe vesi!! Need lained, liiv ja mõnus pehme tuul.
Siis läksime Itaalia restorani lõunat sööma. Naplesi kesklinnas oli tohutult palju Itaalia kööke. Ja Naples ise meenutas veidi Tartu Raekoja platsi suvisel õhtul, kus õhk on mõnus, inimesed on väljas söömas ja päike vaikselt loojub..ruumaantika. Tiirutasime autoga ka igal pool ringi ja käisime üheksa miljonit dollarit maksvas majas(mida ma kutsuksin häärberiks pigem). Dušširuumide suuruseid võis vabalt võrrelda keskmise eestlase elutoa suurusega. Aga vaade maja kolmandalt korruselt..aaiiia karamba.
Naplesis majad muide maksavadki nii palju. Nagu eelpool mainitud, see on üks jõukamaid linnu ja seal pmts ainult rikkurid elavadki, kes tulevad puhkust sinna veetma. Õhtusöögi veetsime Iisraeli restoranis. Luban, et lisan pildid sellel nädalavahetusel, siis kirjutan edasi teistest päevadest.
Ja midagi üheksa miljoni dollarilisest majast kah(vaade kolmandalt korruse terrassilt ja erinevad ruumid). Kahjuks ma ei mäleta selle mehe nime, kes seda maja hetkel omab, aga ta pidi maailma topis rikkurite seas olema. Tegeleb sõna otseses mõttes igasuguste aktsiatega(nafta, kinnisvara jneee)