Sviidi taga sai rahulikult telefoniga rääkida ja veidi kõrvu puhata(ameeriklased on mängude ajal sama valjud kui kogu Tallinna lauluväljak sopranit lauldes) ja mõnus silmi ka puhata...
Tavalised istekohad on siis sellised(lagi päike ja pikad pingid) eelis on see, et vaatajatel pole kaitsevõrku ees, mis tähendab et pall lendab publikusse ja õnnejunn oled küll kui endale püüad.
Jään igatsema seda pere traditsiooni. Nii armas oli alati vaadata kuidas isad oma poegadega tulid mängu vaatama, fänniriided seljas ja autogrammide jaoks ostetud pesapallid käes. Mängijad olid alati lastega nii sõbralikud ja rõõmsameelsed ka ning rääkisid hea meelega enne mängu soojendust posti najal juttu.
Aga üli vinge laupäev oli. Üle pika aja üks meeldivamaid. :)
No comments:
Post a Comment