#thatoldschool

Minu peres beebi on(host vanemate seisukohalt):
-alati nr 1, seega:
-keegi peab alati temaga tegelema, kui beebile ei meeldi oma mänguvoodis mängida, siis kohe tuleb joosta ja ta üles võtta ja temaga tegeleda
-beebi ei tohiks mitte ühtegi korda viga saada, ükskõik mis vigastus, olgu see siis väike libistumine ta enda kohmakuse, tasakaalu tõttu - ei, ei ja veelkord ei
-beebiga peab koguaeg rääkima, kas või sellest kes oled sina, missugune on ilm, milliseid kingi sa kannad ja mida iganes sülg suhu toob, koguaeg peab suhtlema, mis sest et ta veel ei räägigi

Isiklik arvamus?
Igaüks omamoodi, seega on minu jaoks eelnevad märkused veidi üle liialdatud ameeriklaste poolt.
Miks ma pean nagu hullumaja kandidaat üksinda beebiga olles rääkima? Mida see koguaeg vatramine annab? Jah, tore on lugeda talle raamatuid, mängides rääkida mis värvi on auto, mis häält see teeb ja kuidas klotsidest torni saab ehitada, mis me aknast välja vaadates näeme, keda me kuuleme ja mis pildid klotsidel on..aga see, et ma pean beebiga rääkima ka siis kui ma vetsu lähen.?! nonsens. Tänu sellele ei oska beebi absoluutselt üksi olla. Vahetan mähkmed ära ja lähen käsi pesema-panen ta mänguvoodisse, kus tal lugematult mänguasju..ei, ei sobi. Kohe hakkab jorr bangarangi viskama, sest keegi ei tegele temaga. Mis ta kuue aastaselt siis palub, et ema juttu temaga räägiks, kui ta vetsu läheb või? Täna tegin beebile süüa köögis ning ta istus oma söögitoolis minust kolme meetri kaugusel. Arvata ju on, et kui ma teen süüa, siis ma ei saa beebiga samal ajal tegeleda..minge metsa oma laulmisega, ennast peab oskama meelelahutada. Ja oh sa vana kuuseriisikas kus viskas siukse näitlemise maha..seda kõike sellepärast, et ma ei tegelenud temaga, ometigi olid tal mänguasjad ees, vaade aknast võimaldas näha loomi ja tuules puid.
Õnnetustega on samamoodi. Inimesed ju muud moodi ei õpigi kui läbi oma kogemuste. Arusaadav, kui ta endale mänguasja kogemata vastu pead hooga tõmbab, aga mkm, emme ja issi ei saa selliseid asju lubada, äkki saab surma, saab eluaegse ajukahjustuse või viskab pildi tasku. Nagu tookordki, kui ta käputamisel korraga lampi ühe käe alt ära lõi..huul veidi verine(mitte midagi hullu, vigastust ei jäänud), ema helistas perearstile et küsida kas ta antibiootikume peaks võtma vms..what tha..
Pere soovid on mul selged, aga nende endi heaolu nimel ma ei anna alla võltsnutule, ma ei räägi beebiga nagu hullumaja kandidaat, ma ei ole beebil ümber nagu pluss ja miinus klemm. Ma küll olen tema juures alati ja hoian kätt väga lähedal kui ta näiteks treppide või mööbli juures, aga see kui ta ringi käputab..lasen tal omas olekus olla.

Nüüd tuleb see liivakella koht. Mu beebi on tegelikult üli armas, naerev, sõbralik ja rõõmus. Lihtsalt need on kasvatusmeetodid, mis ameeriklaste seas on üsna tuntud ja tavalised - mis omakorda minu, eestlase jaoks on kohati tabud ja mõtlematud. Siiras arvamus, ei miskit muud. Last hoida on kerge, meeldiv, sest jään endale kindlaks ja ei näita beebile, et ma tema võltsnuttu pean uskuma ja kohe ta mänguvoodist välja tõstma kui mu käte pesemine on pooleli või kui ma talle süüa teen. Las õpib veidi oma mänguasjadega iseseisvalt ka tegelema. Sellepärast ühendriikides üles kasvanud inimesed ongi nii suure enesekindluse ja läbilöömisvõimega, sest nad on lapsena üles kasvanud, kui nr1-mina ja maailm.
Ma pole pahane-tusane-trotsi täis..vaid toon ausad seisukohad ära. Üks põhjustest, miks ma au pairiks tulin, oligi ju see, et näha pere-elu ning seda ma kirjeldan. Veidi võõras, aga ei lase end sellel segada.

Nii kahju, et ma pole veel mingisse vaatetorni sattunud..kõrgematelt kohtadelt vaated on mu lemmikuid tegevusi, aga siin vist ei juleta mingeid vaatetorne teha.
Eestisse tagasi tulles tahan kindlalt esimese nädalaga ära käia:

Lähte vaatetornil

Kabli rannas

Taevaskojas